Üleminek keemiatööstusele ja ringmajanduslike lahenduste juurutamine tähendab Eesti kontekstis täiesti uue ja osaliselt vesinikul põhineva tööstusharu loomist, mis laob vundamendi Eesti Energia pikaajalisele konkurentsivõimele ja aitab leida lahendusi süsinikuneutraalsuseni jõudmiseks. Maailma nõudlus naftal põhinevate keemiatoodete järele kasvab järgmistel kümnenditel hoogsalt ja samal ajal suureneb vajadus neid tooteid elukaare lõpus ringlusse võtta.

Süsiniku täisringlus aastaks 2050

Eesti Energia eesmärk on luua ringmajanduslik protsess, kus plastijäätmed töödeldakse Enefit pürolüüsitehnoloogia ja järeltöötlemise käigus plastikeemiatööstuse jaoks vajalikuks tooraineks, mida kasutatakse näiteks polüetüleeni tootmiseks.

Maailm otsib üha pingsamalt lahendusi kasvava hulga plastijäätmete keemiliseks ümbertöötlemiseks, sest kuigi ka mehaanilisel ringlussevõtul tehakse suuri edusamme, ei ole valdavat osa plastijäätmeid sel moel siiski võimalik taaskasutusse võtta. Enefiti pürolüüsitehnoloogia kasutamine keemilise ümbertöötlemise lahendusena ja ringmajanduslik lähenemine kogu protsessile on tekitanud huvi meie tulevikutoodete vastu rahvusvahelisel tasandil ning sõlmitud on ka esmased lepingud potentsiaalsete partneritega.

2023. aasta lõpus astus Eesti Energia keemiatööstuse arendamisel järgmise olulise sammu, käivitades esimese Auveresse rajatava plastikeemia tehase põhiprojekteerimise, mille viivad läbi valdkonna rahvusvahelised suurnimed Technip Energies ja Honeywell UOP.

Projekteeritav tehas võimaldab plastikeemia tooraineks väärindada kogu tekkiva kergema pürolüüsiõli, mida praegu turustatakse bensiinina, ning suure osa kõrvaltootest ehk uttegaasi (pürolüüsiõli tootmise kõrvalsaadus). Nii ei paisku süsinik toote kasutamisel atmosfääri, vaid „suletakse“ uutesse toodetesse. Kavandatav tehas loob võimaluse arendada Eestisse ka kohaliku vesinikutootmise, sest õli väärindamisel keemiatooteks on vesinik oluline tooraine. Peamiselt kasutatakse vesinikku pürolüüsiõli puhastamiseks.

Praegu veel projekteerimisel oleva tehase tööle hakkamisel kasutatakse aastas ligikaudu 5000 t vesinikku. Baasstsenaariumi kohaselt kasutatakse vesiniku tootmiseks õli tootmise kõrvalsaadusena tekkivat utte- ehk põlevkivigaasi.

Selle kõrval kaalub Eesti Energia ka tekkiva CO2 kinnipüüdmist, nii et toodetav vesinik liigituks „siniseks“ (madala süsinikujäljega) või ka rohelise vesiniku kasutamist, kui seda suuremas mahus ning konkurentsivõimelise hinnaga on võimalik toota või osta. Kava järgi 2025. aastal lõppeva projekteerimise käigus täpsustub tehase maksumus ja olulised parameetrid. Investeerimisotsuseni on kavas jõuda 2026. aastal ja positiivse otsuse korral hakkaks tehas toodangut andma 2030. aasta alguses.

Järk-järgult arendatava keemiatööstuse tulevastes etappides plaanib Eesti Energia ümber töödelda ka ülejäänud pürolüüsiprotsessis tekkivad tooted (eeldatav vajaminev vesiniku kogus on ~22 000 t/H2/aastas) ning püüda kinni tootmisel tekkiva süsinikdioksiidi, mida saab samuti väärindada perspektiivselt keemiatooteks. Paralleelselt nende arendustega suureneks ka kordades vajadus toota ja kasutada vesinikku.

See on ideaalne pinnas nn tööstussümbioosi tekkeks, kus ühe sektori jääde või kõrvalsaadus on toormeks teisele sektorile. Enefit Tehnoloogiapargid suudavad pakkuda huvilistele lisaks võrguteenuse võrra odavamale elektrile ka arenenud infrastruktuuri, häid logistilisi ühendusi ning muid tööstuses vajalikke sisendeid.

Kuivõrd Narva elektrijaamade vanemaid energiaplokke võib lähiaastatel ees oodata sulgemine, on Eestis vajalik leida lahendused juhitavate tootmisvõimsuste osas, mis kataksid tipukoormuseid. Ka varustuskindluse tagamiseks vajab Eesti uusi suuremaid ning juhitavaid ja kiiresti käivitatavaid elektrijaamasid. Ühe võimalusena kaalub Eesti Energia biometaani, maagaasi ja vesinikku koos tarbiva tipu-soojuselektrijaama rajamist. Baasstsenaariumi kohaselt kasutaks selline elektrijaam esimeses faasis alates 1 500 t/H2 aastas, vesiniku torutaristu arenedes kuni 22 000 t/H2/aastas. Soojuselektrijaam võiks tööd alustada kõige varem enne 2030. aastat. 2030+ ajaperspektiivis on Eesti Energial plaan rajada veel 2 sarnast elektri ja soojuse koostootmisjaama, mis suudavad kütusena ka vesinikku kasutada.

Eelnevalt kirjeldatud koguste rohelise vesiniku tootmine Eestis sellises ajaperspektiivis on suur väljakutse. Seda väljakutset on võimalik lahendada, kui leidub sobilikke kaasrahastusmeetmeid, mille abil oleks võimalik rohelise vesiniku tootmise üksuseid Eestisse rajada.

Ei maksa unustada, et suuremahulise rohevesiniku tootmise eelduseks on taastuvelektri ülejääk elektriturul. Hetkel ja lähematel aastatel oleme Balti piirkonnas olukorras, kus taastuvelektri tootmisvõimsust tekib aastast-aastasse küll juurde, kuid seda on suuremahulise vesinikutootmise jaoks endiselt turult puudu.

Samuti on likviidse vesinikuturu tekkeks vajalik infrastruktuuri rajamine – vesiniku transport torudes. See loob võimaluse ka vesiniku pikaajaliseks säilitamiseks, mis on üks peamisi pudelikaelu Eestisse suuremahulise vesinikutööstuse rajamisel. Oluline on toru tuua tootmise juurest tarbimise juurde, Eesti kontekstis asub viimane Ida-Virumaal, kus lisaks Eesti Energiale tegutsevad ka teised töötleva tööstuse ettevõtted, kelle tulevikuplaanidesse kuulub suuremahuline vesiniku tarbimine.

Lisaks teeb Eesti Energia tööd selle nimel, et juba peatselt pakkuda nii era- kui ka äriklientidele vesinikul põhinevaid energialahendusi. Pärast kütuseelemendi tehnoloogial põhinevate energialahenduste piloteerimist loodame need võimalused klientideni tuua ühe osana enda väärtuspakkumisest.