Kokkuvõte 9.02. Ümarlauast

Projekti BASREHRT raames toimus 1. Ümarlaud 9.veebruaril veebipõhiselt. Esimene tund toimus TEAMS’ vahendusel kolme riigi projektipartnerite ja kutsutud osaliste vahel, mille juhatas sisse Rootsi vesinikuühingu tegevjuht Björn Aronson.  Ta tutvustas Rootsi Instituudi nn seemneraha granti toel käivitatud koostööprojekti Läänemere riikide vesinikumajanduse edendamiseks ning kaasatud ekspertide omavahelise suhtlemise ning koostöö  platvormi loomiseks.

Seejärel tutvustasid kolm oma valdkonna eksperti Rootsist  vesinikuenergeetika edusamme konkreetsete elluviidud projektide näitel. Martina Wettin, väike-ettevõtte Nilsson Energy AB turundus- ja PR direktor; dr. Anders Nordelöf, Chalmersi Tehnoloogiaülikooli keskkonna süsteemanalüüsi teadlane; dr. Mats W Lundberg, Metacon AB juhatuse liige ja Sändvik Grupi jätkusuutliku arengu valdkonna juht.

Peale esimest ühist tundi järgnes iga riigi oma ekspertide pea kolmetunnine ümarlaua arutelu. Eesti eksperdid keskendusid tuuleenergiale, meie jaoks kõige olulisema rohelise elektrienergia tootmisele ning rõhuasetusega meretuulikutele.

Ümarlaua kui diskussioonile orienteeritud suhtlemise eesmärgiks oli  kaasata kõigi vesinikuenergeetikaga tegelevate  sektorite peamised tegijad/esindajaid, luua omavahelised töised kontaktid ja seada nii lähemad kui kaugemad sihid vesinikuenergeetika laialdaseks arendamiseks. Vastavalt sellele kutsuti mõtestatud ja sihipärase koostöö alustamiseks ning ühise platvormi moodustamiseks järgmiste ettevõtete ja avaliku sektori asutuste esindajad; Stargate Hydrogen, Tallinna Sadam, LTH-Baas, Paldiski Ettevõtjate Liit, Eesti Energia, Elering, Saare Wind Energy, Eesti Gaas, Gaasivõrgud, Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Keskkonna-, Rahandus-, ja Majanduse- ja kommunikatsiooniministeerium, Utilitas, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon ja Sunly.

Diskussiooni juhtis moderaatorina Ain Laidoja, Eesti Vesinikuühingu tegevjuht. Ta esitles kõigepealt vesiniku tootmise ja kasutamisega seonduvaid majandussektoreid lakoonilise pildi abil.

Esmalt arutleti Eesti meretuuleparkide arendushuvi üle, mis eri allikate andmetel on kirjeldatud kui 22 GWel.

Samas pidasid paljud osalejad sellist suurt numbrit ebarealistlikuks. Utilitase esindaja Andrus Zavadskis märkis, et kogu Läänemere tuulikuparkide koguvõimsust hinnatakse 90 GW. Enim tõenäoliseks pidasid osalejad Eesti merealadel  arendatavaks kordi väiksemat võimsust. 7 GW peeti realistlikuks maksimaalseks mereparkide võimsuseks.  Tartu Ülikooli prof. Enn Lust juhtis tähelepanu, et kõik sellised plaanid sõltuvad eelkõige elektrivõrkude väljaehitamisest. Võrk seab oma piirid. Selgust asjasse toob Tuuleenergia Assotsiatsioon, kelle  andmetel on  arendusprojekte, mille hoonestusloa menetlus on algatatud pea 4 GW ulatuses (https://tuuleenergia.ee/arendusprojektid/). Samas ei ole hoonestusloa protsessi algatatud ligi 18 GW ulatuses. Edasine asjade käik sõltub olulisel määral põhivõrgu operaatori, Eleringi edasistest arengukavadest.

Tuuleenergia arendamisega seoses tõi moderaator vestlusesse kaks terminit, mis tihedalt seotud suuri tuuleparke käitavate firmade igapäeva praktikast – Excess electricity ja Wind Curtailment. Ühendkuningriigi ja Shotimaa suurte meretuuleparkide praktikas on juba ette tulnud juhtumeid, kus elektrienergia toodang osutub üleliigseks ja tuleks rakendada tehnilisi lahendusi energia talletamiseks (https://www.bbc.com/news/business-60066690) või lülitada tuulikud välja ületootmisest tingitud probleemide ennetamiseks. Tulemuseks on suured majanduslikud kahjud. Arutluse tulemusena leiti, et lahendus ületootmise teemal peitub salvestamises elektrolüüserite abil vesiniku kujul ja järgnevas vajaduspõhiselt tagasimuundamises elektrienergiaks. Samuti pump-hüdroakumulatsiooni salvestuse rajamises.  Meie Elektrituruseaduses puuduvad tuuleenergeetika kohta ülalmainitud teemade lahendused. Osalejad tõdesid, et paljud muudki meretuule ja vesiniku kujul salvestamise teemad tuleks läbi töötada ja täiendused seadusandlusesse sisse viia.

Arutleti ka selle üle, kas tuuleparke teenindava infrastruktuuri innovaatiliste lahenduste abil võiks jõuda efektiivsemate tulemusteni. Kas tuua tuulest toodetud elektrienergia kaldale elektronide või molekulide kujul?! Elektrivõrkude rajamine on teadupoolest vägagi kallis ettevõtmine ja maksumus  võib kärpima hakata entusiastlikke mereparkide rajamise plaane.  Moderaator esitles siinkohal Euroopa riikide arendatavat ühisprojekti  European Hydrogen Backbone, mille peamiseks eesmärgiks on kliimamuutuste leevendamise ühe olulise alternatiivina varustada Euroopat vesinikuga ja luua selleks tehnilistele tingimustele vastav vesiniku ülekande torustik, https://gasforclimate2050.eu/ehb/.  Viimastel andmetel on kaasatud 29 energia infrastruktuuri operaatorit, kes katavad 27 Euroopa riiki.  Kõiki neid ühendab ühine visioon kliimaneutraalsest Euroopast, mis põhineb taastuvate energiaallikate edendamisel ja madala süsinikusisaldusega vesinikuturul, https://gasforclimate2050.eu/news-item/european-hydrogen-backbone-initiative-adds-six-new-members-and-sets-its-agenda-for-2022/.

Järgnevalt juhtis moderaator arutluse  maagaasi võrkude ja vesiniku turulepääsu võimaluste käsitlemisele.

Euroopa Komisjon algatas eelmise aasta lõpul arutelu teemal “Gaasivõrgud – turulepääsu käsitlevate ELi eeskirjade direktiiv ja vastav määrus”. Eesmärgiks on luua EL maagaasiturul õiged tingimused taastuvatest ja dekarboniseeritud allikatest gaaside osakaalu suurendamiseks gaasisüsteemis. Suure tähelepanu all on vesinikuturu arendamine Euroopas, millele luuakse maagaasile sarnane õiguslik raamistik, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/ ?uri=CONSIL:ST_15111_2021_INIT&from=EN.

Gaasivõrkude esindaja Roman Bogdanovitš selgitas, et gaasivõrgu valdaja on suur monopoolne ettevõte. Kui palju meile jaotusvõrku, märksa peenematesse torudesse jõudma peaks, seda pole meiega keegi arutanud. Vesiniku maagaasivõrku juhtimise otstarbekus vajab veel uurimist, ehk on õigem sootuks uus vesinikutorustik rajada?! Osalejatele on jäänud ebaselgeks, kes on joonistanud Hydrogen Backbone trassi otse Pärnusse, seal ju suurt tööstust ei ole? E. Lust kommenteeris põhjalikult olemasolevate vanade maagaasitorustike tehnilist mittesobivust vesiniku jaoks. Tegu on nii potentsiaalse suure lekkimise ohuga kui ka gaasi kihistumisega. R. Bogdanovitsi sõnul käsitleb Eleringi eelmisel aastal valminud “Eesti gaasiülekandevõrgu arengukava 2022 – 2031”  kompressorjaamu, meil neid vaid kaks. Üks Puiatus ja teine Paldiskis. E. Lust teab, et juba amortiseeruma hakkav Läti Inšulkansi gaasihoidla vesinikku vastu ei saa võtta ja see jääbki üksnes maagaasi jaoks. Raul Kotov ettevõttest Eesti Gaas lisab ühe tulevikumõtte – maagaas päris saatanast ikka pole! Kui räägime 2050.aastast, siis LULUCF arvestamisel tuleb 2000 Mt  CO2 miinusega arvesse võtta. Kui nüüd küsida, mis kütus see võiks olla? Vastan ise – miljard kuupi gaasi. Gaasi kasutamist pole vaja vähendada. Aga millistes sektorites ja mis eesmärgil, see on juba eraldi teema! Tiit Kallaste tõi esile, et CO2 -ga võrreldes on metaani kliimat mõjutav tegur  CEF (ingl Carbon Emission Factor) 24 korda suurem. Viimasel ajal tuuakse palju fakte selle kohta, et metaanivõrgustiku lekete tõttu on gaasi transpordil ja kasutamisel lekked nii suured, et need on juba võrreldavad kivisöe tootmisel tekkivate CO2 heitega. Tarbimist ei tuleks suurendada vaatamata sellele, et Brüssel on rohepöörde ellurakendamisel hädas ning on hiljuti hakkama saanud raskestimõistetava otsusega – tunnistanud maagaasi ja tuumaenergia jätkusuutlikuks energiaks.

Järgnevalt viis moderaator jutu vesinikutööstuse peale, mida meil Eestis täna veel ei ole ja pakub sõna Rainer Küngasele firmast Stargate Hydrogen. Nemad on võtnud eesmärgi rajada suuremahuline elektrolüüserite tööstus ja pakkuda sellealaseid lahendusi ka riigist väljapoole. Ta jagas osalejatele oma ekraanilt slaidi meretuulepargi tulevastest lahendustest, kus elektrolüüserid paiknevad juba tuuliku platvormil. Aga see tehnoloogia on veel üsna algusjärgus ja ka mujal on alustatud arendamisega. Suurimate tegijate seas on nt, Holland, jt. Aga R. Küngas rõhutas, et see on valdkond, kus meie võime olla arendajate esirinnas, mitte sabas sörkida.

Elektrolüüser peaks mahtuma ühte merekonteinerisse. Küsimus selles, kuidas teha ta meretingimustele vastavaks, see pole täna veel selge. Jahutamiseks on vaja kasutada merevett, aga vesi tuleb enne desalineerida. Probleem selles, et praegu on olemas vaid maismaa elektrolüüserid ja need on tõstetud postamendi peale vundamendi küljes.

Sellisel kujul elektrolüüsereid meretuulikutele kindlasti ei tule.  Kas iga tuulik vajaks veel ka kompressorit…? Täna on veel palju lahtiseid otsi. Arendus on veel lapsekingades, sest kui vaadata EL poolt rahastatavaid projekte, siis näeme, et selles valdkonnas neid peaaegu polegi. See aga tähendab, et Eestil on siin suur võimalus olla alustajate seas!

Ken-Martin Järvekald ettevõttest  LTH-Baas lisas – ka meie võime veidi sinnapoole vaadata. Ujuvalustel proovime elektrolüüsereid arendada. Usun, me mahume oma arendustega vast selle 10 aasta raami sisse ära küll!

Moderaator on teemade ringi arvanud veel palju erinevaid, kuid kõigi nende üle siinkohal arutelu detailne esitamine läheks väga mahukaks.

Kokkuvõtlik diagramm näitab ilmekalt neid valdkondi, mida edasistel aruteludel teemaks võtta.

T. Kallaste pakkus veel viimase teemana välja riigi rolli käsitlemise meretuuleparkide juures. Et Milline oleks riigi eeskuju siin? E. Lust sõnas, et vesiniku saamise eesmärk on selge – vaja ära  kasutada tuule- ja päikeseenergia jaamade poolt toodetav elekter. Riik peaks näitama heaperemehelikku suhtumist ja kaasa aitama tuule ja päikese kõige otstarbekaks kasutamiseks.  Riigikogu ütleb, et meil on kõik EL seadustega tagatud, suuri seadusmuudatusi vesinik üldse ei vajagi (tsiteerib ühte riigikogulast), et  kõik on justkui olemas, juurde pole vaja midagi… ?! Aga nõuded pole ju selged, satud kergesti juriidilisse ummikusse. Ja abi riigi poolt loota pole! R. Küngas liitus selle mõttega: riigi huvi võiks olla, et vesinkuprojekte saaks lihtsalt käima lükata, et poleks liigset bürokraatiat. E. Lust lisas veel: Päästeteenistused peavad oma töömaad laiendama vesiniku suunas, sest vesinik on ju  värvitu, nähtamatu gaas, nähtavasti oleks vaja mõelda tema värvimise peale. Metaan on värviline, tema põlemisel sama koguse puhul on leegi saba vesinikuga võrreldes pikem.

T. Kallaste palub nüüd riigi esindajatel rääkida meretuuleparkide käesolevast seisust. Kuidas on lood  meretuuleparkide plaaneeringute ja hoonestuslubadega? Liina Roosimägi, TTJA hoonestuslubade spetsialist selgitas, et täna on meil algatatud 5 hoonestusloa menetlust. Plaan on käesoleva kümnendi jooksul need pargid tööle saada. Aga täna on taotlusi palju sees, nad on mereplaneeringute taga ootel, millal saame hakata neid menetlema, seda  näitab aeg. Alles pärast planeeringute kehetestamist saame hoonestusloaga edasi minna. Alles siis tuleb meie roll. Hoonestusluba on kõige enam aega võttev luba! Enne seda on vajalik läbida KMH protsess. Kui sealt keelduvaid otsuseid ei tule ja ka muid piiranguid ei esitata, alles siis on võimalik välja anda hoonestusluba. Selgituseks ütles, et hoonestusluba on aluseks ehitusloa taotlusele.

L. Roosimägi lisas, et EHS kehtib meil alates 01.07.2015.a. Seal pole küll veel midagi meretuuleparkide kohta, aga kindlasti tehakse täiendusi. Tehnilist poolt ei saa praegu kommenteerida, aga loa protsess on ülevaatamisel, see on täna veel kavatsuste staadiumis. Sisse on arvestatud ka selliste ehituste menetlemine.

Täiendava infona olgu siinkohal lisatud, et TTJA ja Maa-ametil valmis avalike veekogude hoonestuslubade kaardirakendus, kust saab teavet merealadele kavandatavatest tuuleparkidest. Nüüd on võimalik saada ka visuaalse ülevaate taotlustest ja taotletud aladest (PM, 17.01.). Hoonestusluba on tähtajaline õigus koormata avaliku veekogu piiritletud osa selle põhjaga püsivalt ühendatud ehitisega, mis ei ole püsivalt ühendatud kaldaga. Näiteks väljastatakse hoonestusload meretuuleparkidele, kalasumpadele, erinevatele vees asuvatele trassidele ja torujuhtmetele ning hoonestusloa omaja on kohustatud iga-aastaselt tasuma riigile kui avaliku veekogu omanikule hoonestustasu. Hoonestuslubasid saab taotleda 50 aastaks (https://ttja.ee/uudised/valmis-uus-kaardirakendus-avalike-veekogude-hoonestuslubadele).

Moderaator jagas arutelu lõpetuseks ülevaadet Äripäeva artiklite kohta, milles käsitletakse vesiniku temaatikat.  Huvi kiire kasv on muljetavaldav. Eesti ühiskonnas on vesinikuga seonduvad teema hästi vastu võetud, arendamisel on mitmed suuremad projektid.

Järgmine ümarlaud toimub 28.aprillil. Selle kohta antakse eelnevalt infot kõikidele osalistele.

Tänud osalejatele!  Kohtumiseni 2. ümarlaual!