Vesinik torusse

Taastuvenergiat  toodetakse siis kui paistab päike ja/või puhub tuul, kuid elektri tarbimine ei ühti tootmisega. Et elektri tootmine ja tarbimine vastavusse viia on vaja madala tarbimisega perioodidel elekter salvestada, tipukoormuse ajal aga tootlikkust suurendada. Paindlikuks elektri salvestamislahenduseks on vesinik. Vesinikuks  salvestamine võimaldab süsinikuvaba energia salvestamist ning vähendab vajadust nt soojuselektrijaamade võimsuseid muuta, mis vähendab katelde eluiga ning suurendab kasvuhoonegaaside õhku paiskamist. Vesiniku tootmiseks kasutatakse taastuvenergiat vee lõhustamiseks elektrolüüsi teel. Selleks otstarbeks on aredatud tahke oksiidsed, aluseliste-või happeliste elektrolüütidega elektrolüüsiseadmed. Vee ja elektri kombineerimisel tekib vesinikgaas, mis suunatakse gaasimahutitesse, kus seda hoitakse madala surve all. Vesiniku saab seejärel suunata maagaasi võrku, kus seda võib kuni 5 mahuprotsendi ulatuses segada maagaasiga, ilma et gaaside segu põlemisomadused muutuksid. Eesti gaasivõrgus liigub  4-5 Mnm3 gaasi  so. 47 GWhHHV . Seda 5% ulatuses asendades on võimalik salvestada 200-250 000 nm3  vesinikku, energeetilise väärtusega 600-750 MWh. Madala surve süsteemi eelisteks on väikesed energiakaod, kuna kaob vajadus kõrgsurve kompressorite ning gaasimahutite järele ning see suurendab salvestamise majanduslikku tasuvust. Kombineerituna kodumaise biometaaniga on võimalik oluliselt suurendada ka Eesti energiajulgeolekut, kuna suureneb hajatootmine ning väheneb vajadus imporditud gaasi järele.